(Jaani-õhtu metsa ääres lagendikul. Kui wõimalik, siis näitelawale maha tehtud tuli. Eespool püstipandud warras tõrwapütiga, mida näha ei ole. Nooremad poisid kannawad tule jaoks hagu kokku, wanemad poisid peawad tõrwatonni all nõu. Elaw liikumine, kõnekõmin ja naerulagin läbisegi, inimesi tuleb ühtelugu juure.)
HAOKANDJAD (läbisegi): 1) Teeme ikka jaaniku mis jaanik on! 2) Missugust enne ei ole olnud! 3) Mis üle kolme walla näha!
JASS (ogar, alati teistel ees ja tikub rääkima): Täna teeme jaaniku jah! Mis üle kolme walla näha jah!
1. HAOKANDJA: Jass, kanna hagu!
JASS: Mina toon hagu kah jah! (Ei lähe aga kuhugile. Naer.)
(Eemalt kostab tulejate tüdrukute laul.)
TÜDRUKUTE PARMAS (tulles, läbisegi): 1) Tere! 2) Tere poisid! 3) Tere läbisegi puha! (Teretamine ja naljatamine.)
II. HAOKANDJA (poisikestele): Jukut, Jaani ja teised, minge tooge kuiwi kadakaid.
LAPSED (kilkades laiali): Toome meie kuiwi kadakaid!
WANATÜDRUK EPP (tõrwatonni warrast katsudes): Kas see warras ka peab?
POISID (naerdes läbisegi): 1) Miks ta ei pea! 2) See peab kui hull! Seda ei kanguta Epp ise ka lahti!
OGAR POISS: Mina - mina - mina tõin terwe kuuse korraga!
TÜDRUKUD (läbisegi): 1) Kas saab ka hää jaanik? 2) Kas oli ka kase tohtu? 3) Ja hästi palju tõrwa?
POISID: 1) Tõrwa kui mett! 2) Tõrwa ja tohtu - küllalt! Wana raswase rattarummu lõhkusime pilbasteks ja kiilusime täis! See põleb kui põrend!
EPP: Kes sinna tule otsa wiib?
1. POISS: Epp ise ronib üles!
POISIKE: Mina ronin üles, pistan põlema!
II. POISS: Kas püksipõlwed ka peawad? (Naer, poisikesel on püksipõlwed wäga kärisenud.)
III. POISS: Wibalikuga pistame tule otsa!
TÜDRUKUD: 1) No mis te weel ootate, pange ju põlema! 2) Hakkame pääle jah!
POISID: 1) Wara alles! 2) Ootame weel wähe, ilm alles walge! 3) Kõik ei ole weel koos!
I. TÜDRUK (ettepoole kogunud teistele tüdrukutele): Tammaru rahwast ei ole ka weel?
II. TÜDRUK: Sina ootad Margust?
III. TÜDRUK: Mis sina temast ootad, temal ise oma!
JASS: Ei tea, kas Tammaru-Tiina ka tuleb?
I. POISS: No miks ta's ei pea tulema?
JASS: Wõi sa ise ei tea?
EPP (Jassile): Mis sa ometigi niisugust juttu ajad! Waata kui sa ei saa!
(Inimesi kogub enam ja enam ümber kuulatama.)
II. POISS: Ega ei tohi niisugust hullu asja nimetada! Kes seda oleks uskunud!
III. POISS: Ei tea, kas on ikka tõsi wõi?
I. POISS: Mis see? See Kiwesti-Kaarli warsa lugu wõi?
WANA NAENE: Kuidas ta siis tõsi ei ole, kui Tammaru-Mari ise oma silmaga nägi!
I. TÜDRUK: Huu! Hirmu ajab pääle!
POISIKE (wana naesele): Tädi, missugune see libahunt õige on?
WANA NAENE: Wõi mina teda olen näinud! Hunt ikka nagu hunt, kui werejanu ja murdmise himu pääle tuleb! Muud kui - esimesed jalad olewat tal lühemad kui tagumised. Inimese käed ju ka lühemad kui jalad.
(Enam inimesi kogub kuulatama.)
KESKEALINE MEES: Puha ebausk!
I. POISS: Ebausk jah, kuidas nüüd inimene ennast wahel hundiks ja jälle inimeseks muuta saab.
WANA NAENE: Kust ta's ebausk on? Wa' Räägu-Rein Pärakülas, kätt ega jalga ei wiitsi liigutada, põllulapikesed sööti jäänud, nälg igalpool silmaga näha, loomad äralõppenud, kewadel ei jõua jalgu alla wõtta, kantakse teisi inimeste wahel laudast wälja, aga - peremees? Peremees paks ja punane, nagu puik, weri näost wälja tulemas. Kõik ilma inimesed teawad, et ta libahundiks käib ja et kõik see rammu murtud lammaste soojast werest tuleb!
KESKEALINE MEES: Hull jutt puha!
WANA NAENE (nagu enne): Hull jutt? Kui sulase ka libahunti tegema wälja õpetas? Wana Rein ei jõudnud teopäewi ära teha, kui siis pandi mõisa poolt wana Aasta-Mats sinna sulaseks, et see teopäewad tasa teeks. Tee teopäewi, kui leiwakotti kaasa panna ei ole! - Aga warsti hakkas ikka wa' Aasta-Mats ka paksuks ja punaseks minema, tegi ikka teopäewad tasa ja kõik ja kiitis ise igal pool, et ta nii hää koha pääl weel ei olla teeninud, kui Räägul. Muud kui - ühel hääl päewal olla Matsil see "sõna" metsas meelest ära läinud, ei ole ennast enam inimeseks tagasi muuta saanud. Jooksnud küll tagurpidi käpukile ümber kiwi, aga seda "sõna", seda ei olla tal enam meele tulnud. Kui siis jooksnud hundist pärast koju ja peitnud ennast haganikku ära. Silmad põlenud pääs ja weripunane keel hammaste wahelt wäljas. - Seni kui wana Rein koju tulnud, teist ise ümber kiwi wedanud ja tast jälle inimese teinud!
KESKEALINE MEES: Kes tahab, see usub!
WANEM INIMENE: No kas teil nüüd mitte enam muud juttu käes kõneleda ei ole, kui niisugust tühja lori!
WANA NAENE: Ei ole see tühi lori!
III. POISS: Ei wõi teada midagi. Kust see jutt muidu inimeste suhu sai?
WANA NAENE: Ega suitsu muidu ei tõuse, kui tuld ei ole!
EPP: Ah, jätke järele, kõnelege midagi muud!
JASS: See ju see kõigeuuem jutt on!
III. POISS: See ju nüüd läheb kui kõlin läbi kihelkonna.
KESKEALINE MEES: Mina olen kuulnud, Margus tahtwat Tiinat wõtta! Siis tekkiwad ikka kõiksugused hullud jutud!
JASS (on ennast metsa ära peitnud ja heidutab säält): Õhõi, õhõi, soend, soend, libahunt! Silmad põlewad pääs kui tulerauad!
(Kõik kohkuwad ja lööwad lahku; lapsed jooksewad tõrwapüti alla hunikusse.)
EPP: Mis rumal jutt ja lori see on! Ära rikuwad inimeste tuju! Jaani- õhtul ei ole nüüd paremat. Poisid, pistke jaanik põlema! Tulge tüdrukud, hakkame nukku jooksma, et korra otsa pääle saame! Tulge!
WANEM INIMENE: Ära rikuwad tuju jah!
TÜDRUKUD (läbisegi): 1) Hakkame! 2) Hakkame nukku jooksma jah, mis meil ilmaga asja! Tulge! 3) Epp, astu sina ette otsa!
EPP (edwistades): Mina nüüd weel!
POISID (läbisegi): 1) Epp jah, Epp jah! 2) Epp, Epp! 3) Epul on hää laulu hääl! 4) Epp seda asja oskab!
EPP: Noh, kui Epp, siis Epp! Hakkame pääle!
(Ürgab:)
Lähme nukku ehtimaie,
Kulda kägu kängitsema!..
(Wanemad inimesed hoiawad kahele poole kõrwale, tüdrukud lööwad ringi, kaks neiut lükatakse keskele ja laotatakse neile walge linik pääle, kuna teised nende ümber keeru'käiwad ja laulawad. Poiste parmas hoiab paremale poole ja walib nukupüüdjad. Pahemale poole koguwad torupillimees, wanemad mehed ja naesed, kõik hääs tujus. Nukumäng peab kiiresti minema. Kuni nukku joostakse, süütawad wanemad poisid wibalikuga ülesse tuld; säält hakkab punakat walgust alla paistma.)
Nukumäng I.
Lähme nukku ehtimaie,
Kulda kägu kängitsema,
Ehi nukku, eeri nukku,
Ehi enda ehtemile,
Pääle pane pardi sulgi
Liida pääle linnu sulgi.
(Neiud keskel teewad kästud liigutusi.)
Rinda pane suure sõle
Kui see kuu taewaesse,
Kaela heida helmekorra,
Kui see korda kanamune,
Pähe pane laia pärja,
Kui see wihma wikerkaari.
Nukukene, noorukene,
Seadi jalad jooksemaie,
Wiska linik lepa pääle,
Kaelarätik kase pääle!
(Neiud wiskawad liniku, jooksewad ringist wälja, poisid kannul neid püüdmas. Ringisolejad hoiawad tahapoole poolringi.)
Jookse nukku, jõua nukku,
Jookse poolest Poolamaada,
Weidikese Wene maada,
Natukese Narwa maada!
Nukku koju kutsutakse,
Üle aia hõigatakse,
Tule koju nukukene,
Tule koju, tunne oma!
Mats su oma, hoia teda,
Jaan su päris, pea teda!
(Poisid on nukud kinni püüdnud ja tulewad nendega tagasi. Kõnelagin ja seletamine.)
KARJALAPSED (kargawad jaanitule ümber ja laulawad):
Puhas, püha Jaanikene,
Hoia minu karjakest,
Karja minnes, koju tulles,
Hoia metsas kahju eest,
Õpeta sa põõsa tagant,
Karja haljast heina sööma!
(Kilkawad :) Jaanike ! Jaanike ! (ja jooksewad laiali.)
WANAKAS MEES (wõtab midagi pihuga maast ja pillub tuide): Tutrad tulesse, kasteheinad kesale, linad minu põllu pääle!
(Sarwemäng näitelawa taga: tuttaw lehepilli lugu.)
I. TÜDRUK: Tammaru Margus!
II. TÜDRUK: Margus jah! Tema lehepilli lugu!
(Mõned jooksewad wastu, teised teewad pilli loo järele lühikese jalakeerutuse. MARGUS, MARI, TIINA, TAMMARU PEREMEES ja PERENAENE tulewad. Mõlemad wiimased jääwad ettepoole, wanemate inimeste juure seisma. Teretamine ja elaw liikumine, aga ka - pääde kokku pistmine ja sosistamine. Tüdrukud hoiawad nähtawasti wähe Tiina eest kõrwale, aga mitte wäga silmapaistwalt. On, nagu tikuks tume tuju wõlmust wõtma. EPP saab sellest aru ja tõttab seda peletama.)
EPP: No mis te's nüüd mängu katki jätsite? Tulge jälle nukku jooksma! Ega see Jaaniõhtu maast ei ole leitud, millal me teid kõik paari saame!
TÜDRUKUD (läbisegi): Nukku jooksma jah, nukku jooksma! (Koguwad ringi.)
EPP: Kes see keskele?
I POISS: Epp ise keskele! (Naer.)
EPP (tujukalt): Soo, wõi Epp keskele? Siis wist - Jass püüdma? Seda te tahate? (Naer.) Ei, Tammaru Marit, Tiinat keskele - Margus ja Meelimäe- Mart püüdma!
TAMMARU PEREMEES ja PERENAENE (pistawad pääd kokku. Perenaenc näib elawalt kõnelewat, peremees awaldab käsa laotades tuska).
HÄÄLED (läbisegi): Olgu! Olgu! Marit Tiinat keskele, Margus ja Märt püüdma! (Mõned tüdrukud jooksewad Mari tooma, Tiina jääb üksi.)
TAMMARU PERENAENE (astub Mari poole, nagu teda ära tooma): Mari, ära sina praegu mine!
TÜDRUKUD (wõtawad Mari keskele): Ei, ei! Tema peab tulema, meie ei jäta!
EPP (Tiina juure astudes): Noh, tule!
TIINA (kahewahel): Wõtke mõni teine!
MARGUS (Tiinale): Mine, mine!
EPP (wiib Tiina Mari kõrwale keskele).
(Jälle pääde kokkupistmine ja sosistamine, selgesti on kuulda, et siin ja sääl kõneldakse:) Saab näha, kumma Margus walib! Nukumäng II
(Epp ürgab ja tüdrukad laulavad, poisid mängiwad kandliga kaasa:)
Oh see nukku waenelapsi,
Ilma pääta pääsukene,
Ole ei ema ehitamas,
Ole ei isa ilustamas!
Nuta, nuta, nukukene,
Nuta, nuta, nuutsu, nuutsu,
Alane ala õlade,
Koole ära koguni!
Tõuse üles, nukukene,
Alles sul isa, alles ema!
Hüppa nukku, karga nukku,
Jookse nukku, jõua nukku,
Siputele siibasida,
Soputele sulgesida!
Nukukene, noorukene,
Ära sina mõtle metsa poole,
Metsas palju murdajaida,
Kiwi kõrwal kiskujaida!
Tule koju nukukene,
Ei ole aega nukul olla,
Nukul kangas kamberissa
See tahab kulda, kudumista,
See tahab lõuend, lõhkumista!
Tule koju, nukukene
Tule koju, tunne oma,
Märt su päris, pea teda,
Margus oma, hoia teda!
(Tiina ja Mari pistawad jooksma. Ringis olejad hoiawad tahapoole poolringi. Mari ei lase ennast Mardist tabada.)
I. POISS: Margus, lõika, ära jäta Marit Märdile!
II. POISS: Märt, ole wahwa!
I. POISS: Margus, tõmba Mari kinni!
III. POISS: Margus nüüd Marit tahab! Mari jääb ikka Märdile!
(Mari jookseb paaril korral Margusele risti wastu, et sellele wõimalust anda teda tabada. Aga Margus näeb ainult Tiinat ja tormab sellele järele, kes aga ka ennast kergesti püüda ei lase.)
JASS: Mis sina nüüd, Mari, ennast weel Margusele topid, ega Margus ju sind ei taha!
I. POISS: Ega ta hull ei taha jah! Mari oleks ikka walmis küll!
II. POISS: Margus ei hooli maast ega taewast!
III. POISS: Margus teeb mis Margus tahab, mis temal Mariga tegu!
TAMMARU PEREMEES ja PERENAENE (eespool, on nähtawasti wäga erutatud. Kui Margus neist mööda jookseb, haarab perenaene tema käiksest kinni.)
PERENAENE (pahaselt): No mis see nüüd olgu!
MARGUS (ei hooli midagi, kisub ennast lahti, jookseb Tiina järele).
I. POISS: Mari, ära sellepärast nuta! Märt ka hää poiss!
II. POISS: Lepi Märdiga jah. Näe, Margusel Tiinaga tõsi taga!
WANANAENE: Margus on hull! Ju see üks wägi on, mis teda lahti ei lase, et ta enam millestgi ei hooli!
(Jälle pääde kokkupistmine ja sosistamine. Kõik peawad nukujooksjaid silmas, kes tagapoolt keskele tagasi tulewad. MARI (Märdiga) leegitsewa näoga, asjata püüab ta oma wiha warjata, - TIINA (Margusega) alandlikkude, aga särawate silmadega. Kui mõlemad paarid keskel kokku puutuwad, ei suuda)MARI (ennast pidada, ta pöörab Tiina poole ja kähistab sellele näkku - küll nõnda, et see ainult Tiinale kuulda peaks olema, aga see on kõigile kuulda):
Libahunt!
(Tiina tarretanud, Margus kohkunud. Päältwaatajate hulgas sosistamine ja kahjurõõmsad näod): Mis ta ütles? Kuulsid, kui ütles!
(Warsti lendab ka siit ja säält sõna):
Libahunt!
(Silmapilguks piinlik waikus. Tulewalgus ülewelt on kahwatuks muutunud, tuli on kustumas. - Korraga kõlawad kusagilt pimedast pilkesõnad):
Metsa-hulli, metsa-halli,
Metsa ojarmu emanda,
Mine sooda solgutama,
Läbi laanede laduma,
Kiwi külgi kiskumaie!
(Kahjurõõmus naerukihin, teistel tõsised näod. Ja jälle teiselt poolt kõlawad pilkesõnad):
Metsa-hukku, metsa-hakku,
Metsapeni, pikkalõuga,
Susi suuri, pää jämeda:
Ära sa puutu minu pulli,
Ära sa katsu minu karja,
Werista minu warsakest!
(Margus on äritatud ja nõuta, ta kargab pilkajate poole ja tahaks mõnda tabada, aga neid ei ole leida. Tiina tarretus muutub ülewoolawaks nutuks. Ta on keskele üksi jäänud ja kustuwa tule kuma paistab weel ainult tema pääle.)
MARGUS: Tiina! Tiina! Ära nuta! Inimesed on niisuguses tujus ja - ega nad seda keegi ju ise ei usu ja - homme on ju kõik jälle ununud. Ära nüüd nuta! (Pureledes inimeste poole:) Mis te siis nüüd teete? Häbenege ennast! Tühi laimujutt pannakse käima, ja - teil ei ole paremat teha, kui seda järele rääkida ja teist inimest pilkama ja haawama hakata?! - Ära nuta, Tiina!
TAMMARU PEREMEES (pahaselt Margusele): No mis sina's nüüd? Sinule on keegi midagi ütelnud wõi?
MARGUS (pureledes): Kas sa ei näe siis, et teisele inimesele liiga tehakse!
(Kusagilt pimedast lendab wana wiisk Tiina jalgade ette ja jälle kõlawad pilkesõnad):
Susi säh, silmapaik!
Kui sa meie karja tuled:
Pane see silma ette -
Susi säh, silmapaik!
TIINA (nutt muutub leegitsewaks wihaks): Mis te tahate minust! Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind? - Olen jah, te ju teisiti ei taha! Parem tuhatkorda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole, kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja - hunt ei murra hunti, aga teie!.. Ja arwate ennast paremaks minust? Siin - hunt, uhke, ei lase ennast häbistada! Aga teie - orjawerega wõietud häbioksad wedelewad aedade taga maas, koerte lakkuda! Hunt on waba, teeb mis ta tahab, tuleb kui ta tahab, läheb kui ta tahab, armastab ja wihkab keda tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid - põlgab! (Astub uhkelt metsa poole, keegi ei takista teda, kõik on kui tarretanud.)
(Metsas wilguwad siin ja sääl pimedas korra pisikesed wiirastuled, nagu hundi silmad Üles, mis kohe jälle kaowad.)
(Siis selle waikuse keskelt):
WANEM INIMENE: Püha Jumal! Jaanituli kustunud! See ei tähenda hääd!
WANANAENE: Ja mets nii must ja kole! Siia küll enam ei julge jääda!
(Tõusew hirm inimeste hulgas, tüdrukud ja naesed koguwad üksteise ümber hunikusse, lapsed ripuvad wanemate riiete küljes. Kõnekõmin ja hädaldamine, üksikud hakkawad minema, aegamööda kaowad kõik. Üksi järele jääb maas hõõgawa tuleaseme juure Margus; tema äritatud olekust on näha, et ta tumedate mõtetega wõitleb. - Eemal seisavad Tammaru peremees ja perenaene, kes tusased ja Üksteisega ägedasti kõnelenud on, mis aegapidi kuuldawale tuleb.)
PEREMEES (käsa laotades): No ütle!.. Mis sa narriga ikka teed!
PERENAENE: Ammu oleks tüdruk waja silma alt ära saata olnud!
PEREMEES: No ja, ära saata! Kuidas teda äkki ära ajad? Aga ega muud nõu üle ei jää! Kes siis seda nüüd uskus, et ta tõega - (käsa laotades) oma häätegijatest ka ei hooli ja poega rahule ei jäta!
PERENAENE: Hunt ikka, mis hunt! Mis ta inimestele ütles!
PEREMEES (ähwardawalt): No tulgu tagasi!
PERENAENE (Marguse poole astudes): Ära tuled ka wõi?
MARGUS (kaeblikult): Kuida ma tulen, kui nägid, et... ära jooksis ja ei tea, mis ta teeb!
PERENAENE (armuta): Ei tee midagi!
PEREMEES (pilkawalt): Sa ehk tahad ka metsa järele joosta?
MARGUS (murelikult): Kuhu mina temale järele tean minna!
PEREMEES Tuled siis wõi ei tule?
MARGUS (tusaselt): Küll ma tulen!
PEREMEES (perenaesele): Las' konutab. Lähme pääle! (Hakkawad perenaesega minema. Margus jääb üksi ja sorib pää ees maas, jalanukiga tuhka.)
(Tema juure astub pimedast wälja ja paneb teda murelikult tähele)
MARI (õrnalt): Margus!
MARGUS (karmilt): No - mis sina weel tahad!
MARI (alandlikult): Mis ma nüüd tahan, Margus! Mitte midagi ma ei taha!
MARGUS: Siis - mine!
MARI (murelikult): Kuida ma jätan su siia... Jumala ainuüksi!.. Teised on kõik ära läinud...
MARGUS: Ajasid tema jälle metsa! Kes teab, kas tuleb tagasi wõi ei tule!
MARI (wähe aja pärast): Küll tuleb. Ega see esimene kord ei ole. Ta on ju mitu puhku ära olnud ja ikka jälle tagasi tulnud!
MARGUS (pureledes): Mitu puhku! Kui te temale ülekohut tegite. - Tema ei ole nagu teie, tema ei kannata ülekohut, tema weri on teistsugune! See on õrn, lööb kergemini keema, see... aga seda ei suuda sina ju mõista!
MARI: Ah Margus! Mina ei suuda seda mõista, kuidas sa nõnda tema küljes kinni oled!
MARGUS: Ja muidugi ei suuda sa seda. Mine! Ma ei taha sind näha. Kuulutad oma halba unenägu teistele nagu tõtt!
MARI (nuttes): Oh Jumal, Margus, ma ei näinud und!
MARGUS: No siis arwasid sa seda omast pääst wälja! Mina Tiinat ei jäta. Ja kui ta ka kümmekorda libahunt on, ta on tuhat korda armsam ja parem kui sina! (Ära.)
MARI: (temale järele): Margus! (Purskab walusalt nutma, käsaringutades): Margus! Oma hinge laotaksin ma sinu teeraa pääle, et aga sinul pehmem astuda oleks, surra wõiksin ma sinu eest, aga libahundile ma ei wõi sind jätta! Ma ei wõi mitte!
(Rehealune. Paremat kätt wäikene uks rehetuppa, selle lähedal ristjalgadega söögilaud ja wanamoodi istmed. Pahemat kätt wanaema woodi, selle kõrwal pink, eespool puutelgedega, paksu põidadega wanker (Marguse suwine magamise ase). Tagaseinas suur wäraw, pärani lahti, kust hele päikese walgus sisse tuleb ja ruumi, mis muidu must ja suitsunud (laest rippuwad kõrred alla), omal wiisil armsaks teeb. Wäljas - suwise maakoha prospekt: põllulapid, metsatukad, wõsa. Inimeste kohta maksab, mis II waatuse alguses öeldud; wanaema nüüd peaaegu täitsa pime.)
MARGUS (seisab norus tagaseina wärawa piida najal, ei kuule ega näe, wahib tühjusesse).
PERENAENE (tuleb tarest, jääb peatama, tahaks nagu midagi ütelda, aga wäänab - kui Margus teda ei näe ega kuule - pääd ja läheb kurwalt tagasi).
MARI (tuleb õues weepangedega wärawast mööda, kohkub Margust nähes natuke, waatab temale aralt otsa ja läheb ära. Margus istub wanaema woodi lähedale pingi pääle, jääb käsepõsikil konutama).
JAANUS (tuleb jalgu järel wedades teiselt poolt, rangid õlal, ohjad käes, jääb Margust nähes läwe kohale seisma): Täna ei ole teole minekut - wana peremees rääkis nagu kesa kordamisest...
MARGUS (nagu ärgates): Mis see? Kes? Ah soo!.. (Waatab mujale.)
JAANUS (lähemale tulles): Ei ole meie Tiinat weel näha ühti? Neljas päew juba...
MARGUS (ei wasta).
JAANUS: Warem, kui ta seda tegi, - kolmandal päewal oli ta ikka tagasi...
MARGUS (pöörab tusaselt näo teisale).
JAANUS: Ta üks suure südamega loom ikka on. Eks mina ütelnud juba sel ajal, kui peremees ta majasse jättis: ära tee! Hääd sellest wälja ei tule!
MARGUS (tusaselt): No mis sellest siis paha tulnud on?
JAANUS: Nojaa, mis mina tean. Tüdruk ju kui tulesäde. See teenib ikka kahe eest oma leiwa ära. Muud kui...
MARGUS (ei wasta.)
JAANUS: ...et ta ennast taltsutada ei suuda ja kui jälle midagi on, metsa jookseb ja enne tagasi ei tule, kui wiimane nälg ajab...
MARGUS (kärsitult ära pöördes): Ah!
JAANUS (wabandawalt): Ega's mina midagi!.. Aga wõi see's! Kes seda enam kinni peab, kui korra niisugune jutt lahti on pääsnud. See läheb kui kulutuli. Peremehel-perenaesel ikka õigus ka, kui nad sind teda wõtta ei lase!
MARGUS (ennast taltsutades, etteheitwalt): Kas sina siis ka Tiinast halba usud? Sina ometi tunned teda!
JAANUS (tusaselt):
Mida minu uskumisest wõi!..
MARGUS: Kas sina siis ei wõi nende ilma inimeste suud kinni panna? Sina ometi tead, et - tema niisugune juba on. Temal ei ole seda wagusat orja werd, mis meil, - sina ometi tead!
JAANUS: Tean wõi ei tea, mida see minu teadmine! Nagu mina teistest targem oleksin, et mina nende suud sulguda saan! (Teeb minekut.) Kas ma siis lähen kesa kordama wõi?
MARGUS (tusaselt): Eks sa lähe, kui kästi. (Jääb nagu enne konutama. Jaanus ära.)
WANAEMA (tuleb käsikaudu kobades toast ja sihib oma woodi poole; juhtub kätega Marguse külge): Kes see (katsub käega) ah sina oled pojake! Mis sina siin nüüd teed? Muretsed pääle? (Paitab käega.)
MARGUS (waikselt): Ei midagi, wanaema! Niisamuti!..
WANAEMA (kaastundlikult): Ei midagi jah! (Toetab pikkamisi Marguse kõrwale oma woodi ääre pääle:) Muud kui - nagu surnu oleks majas!
MARGUS: (piinatud, ei wasta midagi).
WANAEMA: Kui sa alles wäikene olid, Margus, kui sul midagi waja oli, wõi sa midagi teada tahtsid ja teistel ei olnud sinu jaoks aega, tulid sa alati minu juure!..
MARGUS (soojalt): Sinu juure tuleme ju kõik, wanaema!
WANAEMA (pääd raputades): Ei, pojakene, kõik te ei tule. Sina ei tule! Sul ei ole mulle ammu midagi ütelda olnud!
MARGUS (kehitab õlasid, kurwalt): Mis ma sulle ka pidin ütlema, wanaema, mis sa ise ei tea!
WANAEMA: Jah! Wanaemal ei ole küll enam silmakesi, kae pani neile kaane pääle, aga wanaema näeb siiski! Enam weel kui enne, kõik mis sünnib ja kuidas on! Wanaema näeb ka sinu südamesse, pojakene!
MARGUS (piinatult): Mis selle üle siis weel kõnelda ja sõnu teha! Wõi sinagi teisiti, wanaema. Sa ju mõistad mind ka hukka, pimedast pääst nagu teised kõik!
WANAEMA (tõstab pää üles, nagu tahaks ja wõiks ta Margusele silma waadata): Ei, Margus! Seda ei tee ma mitte!
MARGUS (õnnelikus ärewuses): Tõesti, wanaema! (Mõlemate kätega wanaema käte ümbert kinni hakates ja särawate silmadega temale otsa wahtides.) Sina mõtlesid teisiti, kui... isa ja ema ja teised kõik? (Elawalt) Wanaema! (Laseb käed langeda ja astub tagasi.) Ma ei usu seda! See ei ole ju tõsi! See ei wõi ju olla!
WANAEMA: Ah, Margus! Et sul weel usku oleks minu sisse! Et ma weel sinu käe pihku wõtta (otsib Marguse kätt) ja sulle rahu südamesse tagasi kõneleda jõuaks, nagu enne, kui sa weel laps olid ja mõnikord nuttes minu juure tulid! - Sa ära mõista isa ja ema hukka. Ei tee nemad, nagu sina ütled, midagi pimedast pääst. Nende waade on selge, weri jahe ja meel kaine.
MARGUS (üle keedes): Meel kaine?.. Mis te's nüüd tahate? Ise ometi wõtsite Tiina majasse ja pidasite teda nagu oma last? Ja nüüd! Nüüd kus mina poisikese põlwest pääle temaga kokkukaswanud olen, nüüd... kus Tiina mulle armas on - (ägades) wanaema, sa ei tea kui armas - nüüd on ta korraga teie meelest ei tea mis. Mis ta's teile on teinud?
WANAEMA: Ah, Margus! Ma tean küll! Kõikide pääle tuleb see korra! Nagu maru! Siis tuiskab ja tormab weri ja näeb õnne ja õnnetust sääl, kus - midagi iseäralist ei ole. See ehk teine, Margus, ühe ja sellesama pääle loodud on kõik- sugu edasi kandma ja lapsi ilmale tooma. See on kõik!
MARGUS (nagu tõrges laps): Wanaema, mina ei jäta Tiinat! See - libahundi lori? See on ju hull jutt!
WANAEMA: Jäägu see! Muud kui - mis me teame Tiinast? Mis me teame sellest, kes ta on ja kust ta tuleb? - Margus! Siuru ja sirjelind, ei need sünni paari. Ja Tammaru sugu ja tõug? Margus, kui sa tahad ja kannatad kuulatada, ma jutustan sulle neist?
MARGUS: (Õlasid kehitades, rahutult): Ja - mis see..? Mis sellel siis nüüd... Mis minul siis sellega..?
WANAEMA: Mis sinul sellega tegu? Ei tea, Margus, ehk ometi? Meie tõug, Margus, see elab siin Tammarul juba kümme põlwe, wiis wiimast mis ma ise näinud ja oma wanaema ja ema käest kuulnud olen...
MARGUS (on kärsitu, aga ei wasta midagi).
WANAEMA: Kas sa kuuled ka?
MARGUS: Kuulen küll. Kõnele pääle.
WANAEMA: Ma mõtlesin, et sa ei kuule... Meie sugu ja wõsa on kollaste juukste ja siniste silmadega; see wõttis naisi ainult oma keskelt - ei ole tilkagi wõõrast werd meie soontes, see on - puhas!
MARGUS: Wõõras weri? Kust siin see wõõras? Ta on ju ometi teie eneste silma all üleskaswanud ja inimeseks saanud!
WANAEMA (ei lase ennast eksitada, on nagu oma mälestuste sisse ärawajunud, jutustab edasi): Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad, neid ei nõutud mõisa... Neli põlwe tagasi, kui ühte nõuti (on sügawasti liigutatud ja lööb silmad maha) - see uputas ennast jõkke. Surnuaia müüri taga, kui mina weel nägin ja mäletan, seisis ikka weel tema ristikene - karjalapsed ka hoidsiwad ristikest ja ei tallanud maha...
MARGUS (ka liigutatud, teeb sellekohase liigutuse, aga ei wasta midagi).
WANAEMA (nagu kaugele tagasi waadates ja siis jälle alates): Me olime pikaldased ja aeglased; meil oli alati kõiges kaks last, kui palju, siis kolm — kui Jumal sigidusele warakult taba ette pani - üksainus! Meie teenisime Jumalat ja orjasime mõisat kartuse ja wärisemisega; elu lust ja rõõm oli meie eest lukkupandud asi. Kui meie laulsime, oliwad meie laulud rasked ja kurwad! Helgeid aegasid meil ei olnud, kirge meie ei tunnud - uute orjahingekeste eest oli meil hirm...
MARGUS (rahutumalt): Mis sellest nüüd minule, wanaema...? (kaeblikult) Mis sa kõneled kõigest sellest! See ei tee ju midagi paremaks!
WANAEMA (ennast püstiajades): Jah, mis sellest nüüd sinule!... Ainult, et... kuidas meie sugu ja wõsa enne on elanud, elu ja kannatamiste pääle waadanud. Põlwest põlwe, nii halwad kui me olime - me oleme oma päritud pruukisid pühaks pidanud, oleme waiksed ja wagusad olnud ja - püüdnud iseennast ära wõita. Kui sa seda tead, eks sa siis - kui sul mõnikord süda raske on ja murduda tahab, eks sa siis mõtle ka wanaema pääle, oma isa ja oma ema pääle, kes ju kõik ka korra noored oliwad, nagu sina nüüd, ja - wõib olla wahest ka kõik kätte ei saanud, millest süda sonis!...
MARGUS (läheb enam ja enam rahutumaks): Ah wanaema, wanaema! Sinu sõnad sööwad ju südame sees ära!
WANAEMA: Kõik oleme loodud kannatama, üks nõnda, teine nõnda. Aga - aeg paneb iga haawa pääle rohtu! Noor weri on kerge armastama ja kerge - unustama! (Paitab.) Ei midagi, wanaema püüab korra jälle targem olla, kui teie noored. Temal aega käes mõtelda! Ja siis tulewad kõik need - (wahib, nagu näeks ta nägemist) kes meie suguwõsast enne meid elasid ja eluraskust kannatasid, ja need, kes pärast meid tulewad ja jällegi kannatawad ja... seisawad nii selgesti, et katsu neid käega, pikas reas sääl - (sirutab käe wälja) kus - ah! ju muud midagi ei ole, kui wanaema mured! Mitu põlwe edasi, mitu ja mitu! ja mitu põlwe tagasi! (wälja sirutatud käsi wäriseb) - ma ei näe sääl wõõrast werd, kõik on kollaste pääde ja siniste silmadega! Kollaste pääde ja siniste silmadega! (Laseb käe langeda ja püüab - Marguse pääle waadates - nagu pisarat silmast ära pigistada.) - Aga ära seda südamesse wõta, Margus, ära seda südamesse wõta, see on ainult - wiirastus, mis wanaema wahel näeb! (paitab korra Margust ja ootab, et see midagi wastaks.) Kui päike looja läheb, kui wanad ja hallid oleme, siis... on kõik kannatused ära ununud nagu unenägu!
MARGUS (wahib weel ikka kohkunult sinna, kuhu wanaema käsi näitas, õhkab siis raskeste ja jääb jälle konutama).
MARI (tuleb rehetoast, toob lusikaid ja leiba lauale. Tema silmad walwawad murelikult Margust. Et Margus ennast ei liiguta, ei julge ta midagi ütelda, waid läheb tasakesi tagasi).
PEREMEES (tuleb õuest, tema nägu muutub Margust nähes tusaseks. Astub mõne sammu ja jääb siis keset rehealust seisma): Noh, ei ole teda ikka weel näha?
MARGUS (teeb liigutuse, nagu oleks tal äge sõna keele pääl, pöörab aga näo teisale ja waikib).
PEREMEES: Kas sa ei kuule, poiss, et sinuga kõneldakse?
MARGUS: Kuulen küll. Mis ma siis pidin wastama? Kui sa Tiina järele küsid, siis tead sa ise niisama hästi, et ta weel tagasi ei ole.
PEREMEES (enam iseenesele): Wõiks ta ka parem jääda, kus ta on!
PERENAENE (tuleb, paneb sööginõu lauale): Tulge nüüd sööma!
PEREMEES (Margusele, kes ennast ei liiguta): No mis sa's nüüd lõrretad? Nagu ei oleks sul enam elu sees! Mis hingeõnnistus sul siis nüüd kaduma läks? (Istub lauda.) Aastate järele juba mees, aga poisikese aru. Kui sa naist wõtta tahad - mina ei keela. Mari ootab, tee sügisel pulmad!
PERENAENE: Jah, mina seda ka ei mõista! Sa wõid ometi ainult inimest wõtta, kellel Issanda weri südames! Kes metsa ära ei jookse!
(Jaanus tuleb õuest ja asub lauda, nõndasama ka wanaema ja Mari. Ka Margus istub isa kõrwale. Tume meeleolu, keegi ei räägi sõna.)
JAANUS: Meelimäel olla hunt eila tallekese karja juurest ära wiinud.
PERENAENE (alamõttega): Eks ole! Waja omagi karjasele ütelda, et loomadega kodu lähedale hoiaks! (Sööwad jälle, nagu enne, sõnalausumata.)
(Läwe päält langeb wari tuppa. Sääl seisab Tiina - nälginud ja kahwatanud, riided wähe korratud. Ta on häbelik ja ei julge silmi üles tõsta.)
JAANUS (näeb teda kõige enne): Meie kadunud, inimene!
MARGUS (üles karates, et Tiinale wastu jooksta, õnnelikult): Tiina! Oled sa ometi korra tulnud...
PEREMEES (Margust karmilt istmele surudes): Siia jää! Sellega õiendan mina!
(Margus ei julge ennast liigutada, kuna peremees aeglaselt lusika käest paneb ja tulejale wastu astub.)
PEREMEES: Kust sa tuled?
TIINA (waatab paluwate silmadega ringi, aga ei saa sõna suust).
PEREMEES (raudselt): Kust sa tuled? Kus sa olid selle aja?
TIINA (aralt): Metsas olin! Ma ei julgenud ju enam inimeste hulka tulla! (Hakkab nutma.)
PEREMEES: Metsas? Metsas hulgub hunt! Mis sa tegid metsas?
WANAEMA (on söögilauast ülestõusnud ja sihib oma woodi ääre poole. Tiina lähedale seisma jäädes): Latseke, millest sa elad metsas, kui sa metsa jooksed?
PERENAENE (söögilauast): Seda sina weel küsid? Mets on ju nüüd liha täis.
TIINA (nuttes nagu enne): Millest ma elan? Ei millestki, wanaema. Metsas on marju, metsas on oblikaid ja juuri. (Ülewoolawas ärduses ennast wanaema ette maha wisates ja tema põlwede ümbert kinni hakates:) Sina, wanaema, sina ei keela mulle oma armu! Ma olen ju küllalt põlwede pääl maas Jumala poole äganud, aga tema ei halasta! Ikka jälle tuleb see taltsutamata wiha, ja mina ei saa selle wastu! Lapsena olin ma hää, usu mind, wanaema, ma olin hää! Aga kui nad ütlesiwad, minu ema olla nõid, kui nad tema surnuks peksiwad, kui nad mind sajatamise sõnadega läwe eest läwe ette saatsiwad, siis! Siis kaswas see wiha iga ülekohtu wastu minu pisukeses südames nagu kõwa tükk ja on minuga ühes suureks saanud ja mina ei saa selle wastu. Mina ei saa selle wastu, usu, wanaema, mina ei saa!
WANAEMA: Aga metsa jooksed sa latseke, ja oled saal päewad ja ööd!
TIINA (ülewoolawas ärduses): Ah wanaema! Metsas on nii hää... nagu sambla sisse suruda ja nutta... kuni wiha - tilk tilga järele sulab ja süda jälle kergeks saab. Sääl ei tahaksgi nagu enam inimene olla, tahaks olla metsas, prii ja waba, waba ja prii...
MARGUS (lahtiste kätega Tiina poole tormates): Tiina!
PEREMEES: (Marguse käewarrest kinni haarates ja teda tagasi tõugates, Tiina poole pöörates, üleskeewa vihaga): Libahunt!
TIINA (nagu ussist nõelatud, üleskarates, waarudes; wanaema astub eemale): Seda ütled ka sina! (Nagu paludes ülestõstetud kätega - siis käsa silmade ette kattes:) Halastaja Jumal!
PERENAENE (laua äärest): Sa oled ometi ise jaanitule ääres kõigi inimeste kuuldes tunnistanud, et sa libahunt oled! Mis sa's nüüd weel seda salata tahad?
TIINA (perenaese poole sirutatud kätega): Oh, ema, mis sa seda etteheitma hakkad, mis walus ja wihas meeltheitja inimese suust mõtlemata üle huulte tuli!
PEREMEES (valusa kibedusega): Mõtlemata? Ütle parem, kuidas sa mu poja ära nõidunud ja enesele järele pannud oled!
TIINA (tõuswa uhkusega): Ei ole mina Margust ära nõidunud ega enesele järele pannud, seda teab Margus, seda teab Jumal, seda teate teie. Ja kui Margus minu poole hoiab ja mind tahab, (tema silmad lööwad lõkedama) siis on see tema oma waba tahtmine! Ja mina - wõin ainult uhke olla, et hää inimese südame enesele olen wõitnud ja - hingepõhjast alandlik ja tänulik, et ma Jumala suures maailmas hoopis mahajäetud ja üksi ei ole...
PEREMEES (ei suuda ennast enam taltsutada, pea karjudes): Nõid oled, ja nõia palga saad korra, nagu su ema nõid oli ja oma palga sai. Wälja minu katuse alt, ussiseeme!
TIINA (leekiwas wihas): Mis?! Nõid - olen mina ja nõid oli minu ema...? Minu ema ihu mullas ja hingekest õndsate hulgas tuled sa - teotama? Minu ema, kelle lapse sa ometi puhtast halastusest oma juure wõtsid, teda toitsid ja katsid!
PEREMEES (ennast ära pöördes): Olgu ka neetud see tund, kus ma seda tegin!
TIINA (ennast taltsutades, kaeblikult esite, siis wihaselt): Oh et te parem mind kiskjate loomade kätte oleksite jätnud! Siis oleks warakult kõigel walul ja piinal ots olnud. Hing oleks ema juure ja Jumala sülle tagasi saanud. Leiba olete ihule annud, hinge olete nälgida lasknud. Toitnud ja katnud olete, armastanud ei ole te mind. Ihule andsite warjupaiga, hing jäi üksi. Ja otsis hinge! Otsis teie hinge kümme pikka aastat ja ei leidnud mitte. Mürki olete mu hingesse walanud! Ja nüüd, kus ma abi ja armu otsima tulen, teie juure, kes mulle isa ja ema pidid olema, nüüd! nüüd ütlete ka teie: libahunt! Tulgu see teie hinge pääle! Ah!! Ei ole siis ka minu südames enam sädet lapse-armastust, ega tänu - me oleme tasa!
MARGUS (hädaldades): Tiina!... Missugune sa isa ja ema wastu oled!
TIINA (nagu enne): Ei ole need mulle isa ja ema! Ja ei ole ka sinule isa ja ema, kui neil sinu wastu armu ega halastust ei ole! (Rahulisemalt:) Margus! Suures raamatus seisab: mees jätab isa ja ema maha ja hoiab naese poole - (pöörab ennast minema) - tule!
MARGUS (õnnetult): Ja - kuhu? Mõtle ise järele - kuhu!
PERENAENE (nagu pilgates): Kuhu ta peab tulema, kust teid tagasi ei tooda?
MARGUS: Ja kes meid paari, kes meid kirikukirja paneb, kui mõisa kirja ei ole!
TIINA: Mina tean koha, kust meid keegi tagasi ei too. Laanes, soode ja rabade taga, kust kurg ka ainult lennates üle pääseb, on mägi, mäe sees hallikas ja koobas. Ja paari? Paari paneb meid Jumal. Tule, kui sa minu oma oled!
PEREMEES: Ha! Asjata petad sa poissi! Sellel on aru pääs!
TIINA: Tule, Margus!
MARGUS (on sõnadeta õnnetu).
TIINA (kurwalt): Kui sa ei tule, Margus, siis - ütle, et sa ei tule!
MARGUS: See ei ole ju wõimalik! See oleks ju meeletus! Me peame teist teed leidma, me peame... (Waatab abiotsiwalt isa ja ema otsa ja jääb nende kiwistanud nägusid nähes wait.)
TIINA: Sa ei tule?
MARGUS (laotab õnnetult käsa, jääb wait).
TIINA (meeleäraheitmises Marguse poole): Sinagi ehk usud nüüd, et ma - libahunt olen? Oh Jumal! Meel läheb segi! Ma ei tea seda ju! Wõib olla oli siis minu ema see... ja mina!... olen seda werega temalt pärinud ja see mürk... (Käsa ringutades:) Oh Jumal, ma ei tea seda ju! (Waarub.)
PERENAENE (valjult): Ära siis wõta Jumala nime suhu, kui sa ei tea!
TIINA (wihaselt): Libahunt... Libahunt on ka Jumala loom!
PERENAENE: Ei ole libahunt Jumala loom! Ei kõlba see inimeste hulka! Kasi!
TIINA: Mina olen Jumala loom, olgu ma ka libahunt! Teie? Wiletsad! Teil ei ole julgust ega jõudu, armastust ega ustawust - midagi ei ole teil! Ja tahate kohut mõista? Teie?!
Kui ma hunt olen, on huntide hulgas mu ase, ehk on nende juures enam õigust ja enam halastust! (Astub uhkelt läwe poole. Minnes muutub tema wiha ärduseks. Läwe pääl tagasi waadates :) Jumalaga, Margus! (Nuttes ära.)