The Project Gutenberg eBook ofLibahunt: Draama wiies vaatusesThis ebook is for the use of anyone anywhere in the United States and most other parts of the world at no cost and with almost no restrictions whatsoever. You may copy it, give it away or re-use it under the terms of the Project Gutenberg License included with this ebook or online atwww.gutenberg.org. If you are not located in the United States, you will have to check the laws of the country where you are located before using this eBook.Title: Libahunt: Draama wiies vaatusesAuthor: August KitzbergRelease date: November 18, 2013 [eBook #44217]Most recently updated: December 5, 2013Language: EstonianCredits: Produced by Ülo Treikelder and Annika Aas*** START OF THE PROJECT GUTENBERG EBOOK LIBAHUNT: DRAAMA WIIES VAATUSES ***
This ebook is for the use of anyone anywhere in the United States and most other parts of the world at no cost and with almost no restrictions whatsoever. You may copy it, give it away or re-use it under the terms of the Project Gutenberg License included with this ebook or online atwww.gutenberg.org. If you are not located in the United States, you will have to check the laws of the country where you are located before using this eBook.
Title: Libahunt: Draama wiies vaatusesAuthor: August KitzbergRelease date: November 18, 2013 [eBook #44217]Most recently updated: December 5, 2013Language: EstonianCredits: Produced by Ülo Treikelder and Annika Aas
Title: Libahunt: Draama wiies vaatuses
Author: August Kitzberg
Author: August Kitzberg
Release date: November 18, 2013 [eBook #44217]Most recently updated: December 5, 2013
Language: Estonian
Credits: Produced by Ülo Treikelder and Annika Aas
*** START OF THE PROJECT GUTENBERG EBOOK LIBAHUNT: DRAAMA WIIES VAATUSES ***
MARGUS, nende poegMARI, TIINA - kasutütredWANAEMAJAANUS, sulaneMÄRT, sulane
CONTENTS
ESIMENE WAATUS.
TEINE WAATUS.
KOLMAS WAATUS.
NELJAS WAATUS.
WIIES WAATUS.
Must ja nõgine rehetare. Ahjus hõõgub tuli ja punetab säält seinte pääle. Ahju ees sawik (müüritud iste), kolde kohal ahela otsas pada. Ahju kõrwal pink, kartsas ja wanaema woodi. Teisel pool wastu nurgas uhmripakk, leiwalabidas, ahjuluud ja muud koli, seinas soone pääl kinni ja lahti lükataw uks, pulk sees ja all nurga sees kassiauk. Ukse pääl lahtine laud, mille kaudu walgust sisse ja suitsu wälja lasta wõib; ukse kõrwal sulase woodi. Tagaseinas wäike, sagarate pääl käiw uks, lingi asemel köie ots. Ahju suu ees iste, selle ees wokk, sawiku lähedal pihijalg põlewa peeruga. Hiline talweõhtu, õues torm ja aegajalt huntide hulumine.
PERENAENE, 40 aastane, waewatud näoga, lühikeseks lõigatud juukste pääl walge (Halliste) päärätt, mille kolm nurka selja pääle alla ripuwad, kasuka pihik, must körtsik, linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad - istub sawiku lähedal ja ketrab. MANN (MARI) kaheksaaastane, walgetwerd tüdrukukene, linalakk lühike juuks, wärwiline willane lõng juuste pääl, takune hame, rindade alt kirju wööga mässitud, kaela all wäikene wask prees - kükitab, paljad jalad hamme all, sawikul ja weerib suurest wanast lauluraamatust. MARGUS, neljateistkümneaastane walgetwerd poiss, paklane hame, kaela alt wask preesiga koos, kitsad (Halliste) keerdkaltsad, paljad jalad - kepleb niisama. Temal on ametiks alati peergu kohendada ja waadata, et see hästi põleb.
MANN (weerib): Mi-e me, i-e je, meie, ri-si ris, ti-i ti, risti, u-si us, si-o so, usso...
PERENAENE (parandab): .... usu!
MANN:...usu! Wi-i-si wis...
MARGUS (parandab):...wiis!
MANN: Jaa, sina oskad pääst!
MARGUS: Oskan jah, sina pead ka. Katsu kui Kukese-Märt tuleb käsuga: Tammaru-Mann kirikherra ette lugema, ja sina ei oska!
MANN (mõteldes, siis ruttu): Mina ei lähe!
MARGUS: Kuhu sa pääsed!
MANN (südikalt): Ei lähe jah!
PERENAENE: Õpi, õpi, latseke, mis sa sõneled. - Margus, kohenda tuld!
MANN (weerib): Wi-i-i-si wiis, pi-e-a pea, ti-ü-ka tiik, ka-i ki, peatükki. (Loeb silpide järele kokku:) Me-ie ris-ti-us-su wiis pea-tük- ki. (Jääb mõtlema ja waatab üles:) Näin õe näin, mis need wiis peatükki on?
MARGUS: Küll oled sa rumal!
MANN (terawalt): Ega ma sinu käest ei küsinud, näin ütleb minule isegi. Näin, mis need wiis päätükki on?
PERENAENE (jätab woki seisma ja waatab mõteldes lapsele otsa): Wiis päätükki? Wiis päätükki on - wiis päätükki. Need peawad pääs olema, neid nõutakse. Muidu ei wõeta pääkooli ega armulauale.
MANN (mõtetes): Jaa, aga -
PERENAENE: Ah latseke, mis sa nõnda palju küsid. (Sõtkub woki jälle wurama. Margus oli selle aja sees wokiratta külge tulise söe kinnitanud, tuline rõngas lööb helendama.)
MANN (kilgates ja sawikult maha karates): Oh kui ilus! Näin waata, kui ilus!
PERENAENE (pahaselt): Oi sina wallatu, kas ei ole käest ära! No oota, kui isa koju tuleb!
WANAEMA (60-70 aastane poolpime eidekene, wana, paljas kasukas seljas, kobab kõndides enese ette - astub tagakambrist sisse ja jääb kuulatama): Kellega sa tõreled?
PERENAENE: Margusega! Tulise söe pani wokiratta wahele!
WANAEMA: Ära tee, pojake, süsi kargab kaugele, Laurits lendab lakke. (Kobab oma woodiääre pääle.) Mis sa's ka pühapäewa õhtul selle wokiga jahid!
PERENAENE: Ei ole enam pühapäew, tähed juba taewas. Mure ka, inimesed alles wäljas! Leiawad nad selle tuisuga teed wõi ei leia ja eksiwad metsa ära.
WANAEMA: Tea jah, kuhu nad nõnda hilja pääle jääwad!
(Waikus. Ei kuule muud kui tuule tuhinat ja wokiratta wurinat.)
MANN (on jälle sawikule roninud ja raamatu wõtnud, weerib): E-si es, si-i si, esi-, mi-e me, esi-me- ni-e ne, esi-me-ne, pi-e-a pää, ti-ü-ka tükk, pää-tükk...
(Korraga õues huntide hulumine. Kõik kohkuvad.)
MANN (hirmul): Hunt, näin - hunt!
WANAEMA: Ära nimeta, latseke, ära nimeta nimepidi. Metsakutsa saab kurjaks!
MARGUS (on ukse päälislaua lahti lükanud, külma auru ja tuisku tungib tuppa; selgesti on kuulda, kuidas huntide kisa kaugemale läheb ja ära kajab).
PERENAENE (kohmetanult): Keela ja kaitse! Küll lähewad häbemataks, sest ajast kui Suli ära wiisid. Õue tungiwad sisse! Waid mis nad ikka weel ära teewad!
WANAEMA: Kui ikka laudaustel toed taga on.
PERENAENE: Et Jaani, Jaanust juba ei tule!
MARGUS (julgustawalt): Esäl on püss ree pääl õlgede all.
PERENAENE (murelikult): Püss kodus! Ja kui oleksgi kaasas, kas selle tuisuga kiwi tuld annab! Lumi teeb niiskeks kõik!
MANN (wähe aja pärast): Huu! Külm! - Et isa ka niisuguse ilmaga kirikusse läks!
MARGUS: No kui käsk anti!
PERENAENE: Nojah, kui käsk anti: igast talust mees ja naene waatama, kuidas nõida ja libahunti nuheldakse! - Mina ei julgenud, siis läksid sulasega. Käsku ei tohi täitmata jätta.
MANN: Näin õe, näin, mis see nõid on?
PERENAENE: Kui suureks kaswad, küll siis kuuled.
MANN: Ja - aga - mis see libahunt on? Mina ei tea ju.
PERENAENE: Mis sa nõndapalju pärid, mis sul waja teada ei ole. Libahunt on kuri inimene, kes ennast wahel hundiks moondab. Kui ta tahab on ta hunt, kui tahab, inimene.
MANN (ennast ema lähedale surudes): Näin, mina pelgan!
PERENAENE: Mis sa siis pärid niisuguseid asju! Wõta raamat, mine sawikule ja õpi! (Kui Mannil hääd tahtmist ei näi olewat:) Noh, mine, mine !
MANN (wõtab raamatu, läheb sawikule, aga ei õpi, wahib pärani silmadega tühjusesse).
WANAEMA (woodi ääre pääl, iseenese ette õhates, nagu ei oleks ta millegi üle selgusele saanud): Jaah!
MARGUS: Sa ütlesid midagi, wanaema?
WANAEMA (õhates): Ei midagi! Mõtlesin niisama, et... ilm on asju täis, millest meel-mõistus jagu ei saa. Waatad ja waatad küll, aga ei näe midagi! Wana usk, see tegi wahet hää ja halwa wahel: sortse oli ja tarku inimesi, kes enam teadsiwad kui teised. Uus usk ei tee wahet midagi, kõik on - ühesugused nõiad! Aga ometi on sääl, nagu weesoonekesed mulla all warjul - hääd ja halba. Hääd ja halba, mida meel ei mõista!
(Tume meeleolu, ainult tuule tuhisemine õues ja woki wurin toas.)
PEREMEES (50 aastane tugew mees, temal on juba tublisti halle karwu juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35 aastane. Mõlemad tugewates talweriietes, riideta kasukad wammuste all, lakaga mütsid; alusriieteks peremehel hall, sulasel must lühike pihik ja mõlematel walged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Uks lendab lahti, pimedast tungib külma auru sisse.)
PEREMEES (sulasega üle läwe astudes): Tere õhtust! Meie ka siin.
PERENAENE (suure hää meelega): Teie ka jah, Jumalale tänu! Ruttu, ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil enam kusagil sooja kohta.
MARGUS (kähku, riideid wõttes): Mina lähen, wõtan hobuse lahti.
PEREMEES: Kui sa hää mees oled! Laota temale siis ka riie pääle ja seo londiga kinni!
MARGUS: Küll Saab! (Õue ära.)
PERENAENE: Saite ikka eluga koju, ei murdnud hundid teid ära?
PEREMEES: Ei olnud meil wiga midagi. Ei näinudgi teisi.
JAANUS: Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis oliwad ka wanal ruunal jalad!
PERENAENE: Meil tahtsiwad wõi tuppa tungida!
PEREMEES: Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas!
WANAEMA (tähtsalt): Nad on kurjad, et ühte sõsart kirikutulbas pekseti!
PEREMEES (päälisriideid ära pannes, raskelt): Jah, hirmus see oli, ja weel niisuguse külmaga. Mina küll waatama ei läinud, aga - eks teised ikka käisid!
JAANUS: Raudaas oli ümber kaela ja teine ümber keha, siis timmukas lõi...
MANN (ema ümbert kinni hoides): Näin, mina pelgan!
PERENAENE: Jah, pelga latseke, pelga pattu!
JAANUS:... Seni kui ta neile kätte ära närwetas, pää rippuma jäi ja suu wait. Wõtsiwad küll weel sambast maha - mis walmis, see walmis!
(Piinlik waikus, Margus on tuppa tagasi tulnud.)
PERENAENE: Kust see niisugune siis õige pärit oli?
PEREMEES: Kes teda teab. Meie kiriku kirjas ta ei olla seisnud. Olla kihelkonna teisel piiril kusagil laanes poolest saadik koopas elanud. Inimesi käinud ikka kaugelt tema juures abi otsimas. Olla saanud ka. Üks wanamees jutustas ise, et kui uss tema ära nõelanud ja paistetus südameni tõusnud... Räägiti teisest ikka hääd ja kurja, mõlemaid. Kes teab, kust ta siia oli tulnud ja saanud, õieti ei teadnud seda keegi.
JAANUS (wähe aja pärast): Tal oli laps ka. See oli ka sinna toodud päält waatama, kui ema peksetakse. Kes teab, kust nad ta kinni oliwad saanud. Katkenud ja närmetanud, nälginud ja kõwaks külmanud! Ju ta sestsaadik, kui ema kinni wiidi, hulkumas oli. Kes nõia last ka tulihoone katuse alla laseb!... Kui timukas esimese hoobi lõi, pani laps karjudes metsa poole. Jooksti küll ka järele, - kust weel kätte saad!...
(Piinlik waikus. Peremees tahaks piipu seadima hakata, aga jääb äkki kuulatama: läbi tormi kiunumise on selgemini ja selgemini kuulda, kuidas huntide hulumine lähemale tuleb.)
PERENAENE (pääd tõstes): Kuule, juba tulewad jälle!
(Keegi ei wasta ega liiguta ennast. Äkki kraapimine wälise ukse taga. Kohkumine, kõik kargawad üles. MANN jookseb sawikule püsti.)
PERENAENE: Issand Jumal, sisse tikuwad nüüd!
WANAEMA (hakkab pomisedes lugema, siis tulewad sõnad selgemini kuuldawale):
Meid kaitse oma were sees,
Oh Issand Jumal abimees!
Oh Peeter, püha sulane,
Pane koerad kaleeie,
Hurdad ümberrõngaeie,
Küüned kütkesse wajuta!
(Sellega ühel ajal:)
PEREMEES (kargab üles, toob püssi ja tõmbab ukse lahti. Torm ja tuisk tungiwad tuppa ja üle läwe kargab LAPS, niisugune, kuidas Jaanus kirjeldanud, - huntide kirgline hulumine kõlab tema kannul): Mis see siis on?
(Nagu tahtmata tõmbab ta ukse lapse järel paugatades kinni; huntide kisa kajab kaugemale ära.)
MANN (jookseb karjudes taha kambri): Hunt! Hunt!
(Kõikide ehmatanud silmad on lapse pääl kinni, see ise on ka kohkunult, tulewalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud.)
JAANUS (kõigepäält toibudes): See on tema laps!
PERENAENE: Püha Jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees!
(Kõik koguwad lapse ümber, see waatab suurte silmadega ühe otsast teise otsa. MANN piilub aralt ukse wahelt ja WANAEMA kobab lähemale.)
PEREMEES (on püssi ära pannud ja lapse ette astunud): Kas sa huntide käes olid ja parajasti weel pääsesid?
(Laps waatab temale otsa, aga ei wasta midagi.)
PEREMEES (õrnalt): Kas sa ei mõistagi kõneleda?
(Laps nagu enne.)
PERENAENE: Mis su nimi ka on?
(Laps waatab perenaese otsa, siis peremehe otsa tagasi, aga ei wasta.)
WANAEMA (ennast last nägema kumardades): Ta on ju ära heitunud ja ära hirmunud. Keelekene on suhu kinni kohkunud! Tea kas sellega weel keegi inimese wiisi sõna kõnelenud on wõi ei ole!
PEREMEES (lükkab last tasakest: ahju suu poole): Mine sinna sooja. Sa oled ju kõwaks külmanud. Pärast kõnele, kuidas sa just meile juhtusid.
(Laps, nagu enne, waatab ühe otsast teise otsa. Soe õhk ahjust mõjub. Nagu ei oleks temal enam millegi muuga asja, sirutab ta käed tule poole sooja saama ja unustab kõik muu.)
PERENAENE (kaastundlikult lapse üle kumardades): Kas sul kõhuke ka tühi on?
PEREMEES: Mis sa weel küsid. Kui sul midagi on - anna!
PERENAENE: Mul ju teie jaoks leem pajas soe.
PEREMEES: Ei meile ole waja midagi. Meie olime õemehe pool sees ja oleme küla hääd saanud.
PERENAENE (wõtab paja koogu otsast, toob leiba, tõstab kopakese sisse leent ja paneb ahju kõrwale pingi pääle): Tule, wäikene külaline!
(Laps waatab temale korra tänulikult otsa, wõtab siis ahnelt leiwatüki ja lusika ja hakkab suure isuga sööma, ainult wahete wahel hiilgawate silmadega ringi waadates.)
PEREMEES: Kuidas tal toit läheb !
Kes teab, kunas ta wiimati iwaraasu suhu sai!
(Wäikene waikus. Kõik waatawad rõõmsalt, kuidas laps aplusega sööb).
MARGUS (jalad harkis, isa otsa waadates): Kas see siis nüüd meile peab jääma wõi?
PERENAENE (nagu tõrjudes): Sellepärast siis nüüd kohe meile.
PEREMEES (naeratades Margusele): Wõib jätta ka, kui sa - teda omale noorikuks tahad.
MARGUS (naerdes): Noorikuks? Mina? Seda!
(Kõik naerawad. Laps waatab korra Margusele otsa ja sööb edasi.)
PEREMEES (nagu enne): Ära sa ütle midagi, kui - sauna wiime ja puhtaks peseme.
MANN (aralt): Näin, kas see nüüd on libahunt?
PERENAENE: Rumal! See on inimeselaps nagu sinagi.
(Laps on kopakese tühjaks söönud, paneb lusika käest ja silmapilguks käed kokku. Waatab siis tänulikkude silmadega ringi.)
PERENAENE (peremeest müksates): Nägid, mis ta ka teha oskas?
PEREMEES: Jah! (Lapse poole astudes, sõbralikult.) Noh kas kõht on täis?
(Laps waatab temale otsa, aga ei wasta midagi.)
PEREMEES: Küll sa homme kõnelema hakkad. Roni nüüd ära ülesse ahju pääle, sääl on sul soe magada.
(Laps ei wasta ikka midagi, kaob kartsat mööda ahju pääle, kus kõik wagusi jääb.)
PEREMEES: Noh, Margust, Manni, minge ka ära põhku.
MANN: Mina pelgan!
PERENAENE: Rumal! Margus läheb ka ja meie tuleme.
(Lapsed kaowad tahakambri. Jaanus on enese riidist lahti wõtnud, et koikasse kasuka alla pugeda; wanaema ehib ka magama minema.)
PEREMEES (tõmbab korraks ukse lahti ja waatab õue): Tuisk ja sadu on järele jäänud, tähed sirawad taewas...
WANAEMA: Sest et waenelaps omale paiga leidis!
(Peremees ja perenaene on mõtetes ja waatawad salakesi üksteise otsa.)
PERENAENE (murelikult): Mis sest siis nüüd peab saama, Jaan?
PEREMEES (kõrwale waadates): Jah, mis peab saama! Wõi minagi tean. Mis südamega teda homme jälle tuisu ja külma kätte wälja saadad!
PERENAENE (wähe aja pärast): Kui leiba oleks! Meil on isegi sööjaid küllalt!
PEREMEES: Jah, eks neid ole oma jagu! Kui kisuks kewadel kütist ja teeks tüki uut maad juure...?
PERENAENE: Jah, kui teeks, - ei tea mis mõis ütleb!
PEREMEES: Mis see mõis! Orja hingekene tuleb juure. Aga - eks selle üle wõi nõuu pidada, kui uni maetud. Wõib olla, paneme kewadel Manni seltsi karja? Margus kuluks mulle juba äkke taha ja kergema töö juure põllule ära.
PERENAENE (Õhates): Kuidas me wõtame nõia lapse oma laste hulka!
PEREMEES: Nõia wõi mitte nõia! Kes meile ütleb, kui suur nõid ta oli wõi ei olnud! Tema suu ei kõnele enam. Ja kas siis laps ema patu pärast hukka peab saama!
JAANUS (woodi ääre päält): Jah, ema luiekambris raejalgade pääl. Nägin kui sinna wiidi. Ega neil ju kohe kirstu ega midagi käepärast ei olnud. Wisati muud kui eest ära sinna!
PERENAENE: Wastu ööd weel niisugust asja kõneled! Ei tule wõi unigi enam silma.
JAANUS (raskelt): Jah! Ega ei taha tulla!
(Waikus. Peremees ja perenaene pöörawad kambrisse minema.)
LAPS (ahju pääl tõuseb istukile ja plahwatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust: südant lõhestaw hüüd): Ema!
(Surmawaikus. Peremees ja perenaene on kui tarretanud.)
(Kümme aastat hiljem. Margus, Tiina ja Mari on juba täiskaswanud inimesed. MARGUSEL pikad piiratud juuksed, kaapkübar, kaukaga hame, rinna eest wäikese wask sõlega koos, keerdkaltsad, walged jalarätikud ja rihmadega pastlad. TIINAL (mustawerd) ja MARIL (walgetwerd) kehwad kirjud rahwariided. Maril hõbe-prees, kaelaehted ja litredest pärg juuste pääl, Tiinal metsalilledest pärg pääs - hõbeehteid temal ei ole. - Kewadene mets täis päikesepaistet, wint tiltsub, kaugelt kuuldub kägu. Näitelawa keskel jämeda tüwega tamm. - pühapäew ennelõunat.)
TIINA (pahemalt poolt tulles, riided mõlema käega natuke ülestõstetud, nii et paljad jalad pea poolte säärteni nähtawale tulewad, ettewaatlikult astudes, nähtawasti põgenejat rästikut enese ees tagaajades):
Tolla-holla, pilla-palla!
Sarapuukirja, kukepuukirja,
Kanarpikukarwa, kulukarwa,
Mäekarwa, männikarwa,
Suure soo saksakene,
Paemurru prouakene,
Kulu kuldane emanda -
Sina minu käest ei pääse!
(Wälkuwail silmil, kahe käega peletades:)
Liigetie, loogetie,
Winderdie, wänderdie -
Sihi, sihi soo poole,
Rühi, rühi raba poole -
Sulane sa, ma isanda!
(Rästikule järele waadates, siis nagu ärewusest wabanedes:)
Pää muud kui püsti ja wastu hakkama walmis! Mine pääle, mina sulle paha ei tee!Eks sa taha ka elada ja kewadest rõõmustada! (Paneb käed kuklataha kokku ja astub mõtetes edasi.)
MARI (huikamine eemalt): Uu-uu!
TIINA (wirgudes): Mari! Tema olin ma koguni ära unustanud! (Huikab wastu:) Uu-uu!
MARI (nagu enne): Uu-uu!
TIINA (astub mõtetes edasi).
ORAW (kuuse otsas): Tsuk - tsuk ! Tsuk ! (Käbi roots langeb Tiina jalgade ette.)
TIINA (Üleswaadates rõõmsalt): Ah sina oled? Käbikuningas, pähkliperemees, sorgsaba! - Wõi wiskab mulle käbi rootsu ! (Sirutab käed üles :) Noh ! Tule !
ORAW: Tsuk! Tsuk-tsuk-tsuk!
TIINA: Tõotad ainult, aga julgust tulla sul ei ole! (Astub puu alla, waatab:) Kus mu pähkled on, mis ma sulle tunaeila siia oksaauku panin? Nädala osa, seitse tükki, iga päewa jaoks ühe? Noh, ütle?
ORAW: Tsuk-tsuk!
TIINA: Maiasmokk! Kõiges ühe igapäew pidid sa sööma, nüüd on ainult koored weel maas! - Enam ma sulle ei too!
ORAW: Tsuk! Tsuk-tsuk!
TIINA: Sa ei ole rahul? Kas siis Margus mulle sinule tuua pähkleid annab? Tema ei teagi, et sina ka jaomees oled! Tea kas tal enam ongi ? Ega mina tema tagawaraaita ole näinud! Rumal käbikuningas, ühepäewaperemees, mis sa oled!
ORAW: Tsuk! Tsuk! Tsuk!
MARI (huikamine õige lähedal): Uu-uu!
TIINA: Uu-uu! Maril on nüüd muidugi torbik juba marju täis, ja minul weel midagi! (Orawale:) Kui Mari tuleb, saame mõlemad tõreleda, tema on nii usin, nii usin ja wali! (Otsib körtsiku taskust.) Säh, kaks tükki weel, enam mul ei ole! Aga teinekord, siis pead mulle õla pääle hüppama ja peo päält wõtma, kuuled? (Mõõdab jalga jala ette tõstes oma warju pikkust:) Juba keskpäewaaeg! Nõnda see pühabane päewakene käest kaob!
MARI (kasetohust marjatorbikuga metsast wälja astudes): Oledgi siin? Mina kartsin, et sind enam ei leiagi. Kellele sa ennast nii ilusaks oled ehtinud?
TIINA: Miks siis ikka kohe - kellele? Mitte kellegile, iseenesele! Mets ja maa on piduehtes, miks siis korra ka mitte mina? Sinul on ema hõbeehted, sind ehib tema, - kes see mind?
MARI: Sina oled ehtimatagi ilus!
TIINA: Seda kuulen ma ka alles esimest korda ja sinu suust.
MARI: Ohoh, ära tee pattu, seda ma ei usu. - Kas hakkame koju minema wõi?
TIINA: Koju? Juba? Mul ei ole ju weel marju.
MARI: Mis sina siis tegid?
TIINA: Ah! Nii hää oli kõige selle ilu keskel ümberringi! Lill õitses, kask lõhnas, kuusk tilkus waiku..., orawaga ajasin juttu, wäikese wäleda rästiku pääle juhtusin - kuidas ta waene põgenes! Mina ikka kannul! Wahel ajas küll pää püsti ja susises wastu, aga pani muud kui jälle minema - inimese silmawaadet ta ei kannata. Siis ikka tema ees ja mina tagajärel...
MARI: Noh? Said ära materdada?
TIINA: Ära materdada? Jumala looma? Mis ta mulle siis kurja tegi? Ta ju põgenes!
MARI: Kurja ei tee? Alles minewal nädalal oli Tähik ära nõelatud...
TIINA: Kui ehk ise pääle astus. See paranes ju ära jälle... (Ärewuses:) Ah!
(Metsast kostab sikusarwe heli)
MARI (ka ärewuses): Tule lähme!
TIINA: Ei, ei, mina et tule! (Wilistab lugu kaasa ja teeb kohal seistes - rõõmsaid tantsu-liigutusi.)
MARI (rahutult): Tule, tule! Lehmad tahawad lüpsta! Me peame minema.
TIINA: Ei, ei, mina nopin weel ruttu mõne marja, ilma ma koju ei lähe!
MARI (tusaselt): Marju noppida oli aega küll. Tule wõi ära tule, mina lähen! (Pöörab minema.)
TIINA: Ja, ja, - mine, mine ees, küll ma tulen kohe! (Kergel sammul metsa ära.)
MARI (ümberpöördes): See oli neil ehk koguni kokkuräägitud? - Ei, see ei wõi ju olla, Margus ometi teab mis ta teeb! Aga kui..? Kui siiski..? (Kaob põõsaste taha.)
(Tagapool metsas on Tiina ja Marguse heledaid hääli kuulda:)
TIINA: Aii! Ära hulla!
MARGUS: Kuhu sa pääsed!
TIINA: Ära puutu! Mina ei salli!
MARGUS: Hakka ootama, kunas sina sallid!
TIINA (ilmub tagurpidi põgenedes ja Margust äritades): Ei saa kätte! Mitte ei saa! Ei saa!
MARGUS (laiali kätega püüdes):
Paneks nooli nottimaie,
Wõrgu kinni wõttemaie...
TIINA (jätkates, ikka eest kõrwale lipsates):
Neid ei ole noolil notitaw,
Ega wõrgul kinni wõtetaw!
(Kerib ümber puu ringi, siis puu tagant üht kätt ja teist, üht jalga ja teist wäljapistes ja äritades:) Kutsa säh - üks käsi, kutsa säh - teine! Kutsa säh - üks jalg, kutsa säh - teine! (Kui Margus asjata napsab.) Mitte ei saa! Ei saa.. !
(Rõõmus naerulagin. Margus on wäsinud, pöörab ennast ära.)
TIINA (kirgliselt Margusele kaenla lennates): Hahaha! Sina rumal poiss, sina tossikene! Ei saa tüdrukut kätte! Ja see tahab minu Margus olla! Minu Margus peab olema kui hunt, kes uttede hulka kargab! Sind oleks waja juustest kiskuda ja katkuda, kuni sulle jalad alla saawad ja mitte käsa ümber kaela heita!
MARGUS: Sina! Sina waata kui ma tõmban su sülle ja wiin kuhu ise tahan ja teen sinuga wiis imet, mis aga meelde tuleb. Sina - sind oleks waja pigistada, nõnda et karjud!
TIINA (nagu angerjas Marguse käte wahelt wälja libisedes): Jaa, ja muidugi! Seda sa oskad! Selle pääle oled sa mees!
MARGUS: Mina olen iga asja pääle mees, mind aja woi noore karuga süli; mina ei karda!
TIINA: Jajaa, wõib olla, et sa ogarast pääst noort karu küll palju ei karda, kui - ta hästi noor on. Aga muidu, muu asja pääle...
MARGUS: No ütle siis sina, missuguse muu asja pääle mul julgust puudub? Nüüd sa pead ütlema! (Tahab Tiinat tabada.)
TIINA (ei lase ennast tabada): Sooh, wõi õige pean? Pea meeles, Margus, nii hää poiss kui sa ka oled, et mina mitte midagi ei "pea", kui ma ei taha.
MARGUS: Ei, ei, nüüd sa pead! Mina ei jäta!
TIINA: Margus, Margus, waata ette! Hädasse jääd, kui sa mulle "pea" pääle paned.
MARGUS: Argpüksi nime mina enese pääle ei jäta.
TIINA: Argpüksiks ma ei ütelnud.
MARGUS: Üks ta kõik. Sina pead nüüd ütlema, mille pääle mul julgust ei ole.
TIINA (tõsisemalt): Küllap ma siis ikka pean.
MARGUS: Pead jah! Tee suu lahti! Ruttu!
TIINA: Tõesti ikka? Ilma naljata wõi?
MARGUS: Muidugi! Nüüd nalja enam ei ole!
TIINA (tõsiselt): Siis muidugi! (Otsib nagu juttu hakatust:) Margus?
MARGUS: Jah?
TIINA: Kas sa oled ka kunagi selle üle järele mõtelnud, mis meie siis nüüd - üksteisele ka oleme?
MARGUS: Mis me üksteisele oleme?
TIINA: Seni olime lapsed, olime kasuõde kasuwenda ja wallatasime...
MARGUS: Nüüd?
TIINA (wähe tusaselt): Oleme täiskaswanud inimesed...
MARGUS (kergelt): Ja teeme warsti pulmad.
TIINA (äkilist liigutust tehes, silmapilguks ülekeewa õnnetundmusega): Tõesti? Margus! Sina tahaksid?..
MARGUS (astub lahtiste kätega Tiina poole).
TIINA (Õnnelikus ärewuses): Margus! Sinul oleks julgust mind käekõrwale wõtta, isa ja ema, wanaema ja kõige oma soo ja wõsa ette astuda ja ütelda: Siin olen mina ja siin on Tiina, meie tahame paari minna ja meie üksteist ei jäta? (Näeb Marguse mahalangewaid käsa.) Ah, Margus, ma teadsin ju?
MARGUS (kortsus kulmul): Jaa, raske see on. Nemad tahawad, ma wõtku Mari!
TIINA (wähe kibedalt): Mis siis Mari parem on kui mina? Nõndasama armu pärast majasse wõetud kasulaps nagu minagi! Wõi on tema usinam, kärmem, tugewam wõi terwem kui mina?
MARGUS: Sina oled nii koguni teistsugune, rõõmus, wallatu, tuline. See on neile wõõras, nemad nagu kardawad sind. Mari aga on nagu nemad ise, meie soost ja tõugu.
TIINA (äritatult): Teie tõugu? Mis see teie tõug siis nii iseäranis ära ei ole? Põlw põlwe järele olete siin Tammarul istunud ja - teopäiwi teinud. Minu ema aga ütles: meie oleme wabade inimeste tõugu. Isa uppus põgenemisel jõkke, kui teda kinni wõtta ja hingekirja panna taheti; isaisa suri karukäppade wahel ja isa isa-isa murdsiwad nugise jahil näljased hundid maha. Meil arwati põlwi kuni kuningateni ja wanemateni tagasi. Aga see - ei ole muidugi - teie silmis midagi?
MARGUS (ei wasta).
TIINA (ägedalt): Meie sugu ja see, et mina wabade inimeste tõust olen, see ei maksa teie silmis midagi?
MARGUS: Mis sa nüüd! (Püüab Tiina kätt pihku wõtta.)
TIINA (kirgliselt): Ei, ei, puiklemisega sa ei pääse! Mina tahan teada, mis isa ja ema, mis teie kõik minust arwate, - mispärast mina teie silmas teist niipalju madalamal seisan! Kõik tahan ma teada, Margus, (lõkendawate silmadega lähemale astudes) kuuled sa, kõik!
MARGUS (selle kire üle weidi kohkunult): Meie ei mõtle sinust ju midagi halba, ei tea ju sinust ega sinu wanematest üleüldse midagi. Muud, kui et - kümne aasta eest ühel tormisel õhtul meie läwe ette juhtusid ja meile jäid.
TIINA (waenulikult) Ei! Te teate weel midagi. Te teate weel, et minu ema - kirikutulbas surnuks pekseti!
MARGUS: Minu Jumal - kui sa sedawiisi wägisi sõnu suust wälja kisud - nojah, seda me teame ka.
TIINA (nagu enne): Ja usute muidugi ka, et minu ema - oli nõid?
MARGUS (tüdinult): Midagi me ei usu!
TIINA (ähwardawalt, weel lähemale astudes): Te usute, wõib olla, et mina ka nõid olen?
MARGUS (kurwalt): Ah Tiina, mis sa nüüd uuristad ja wägisi oma südame rahu häwitada püüad? Keegi ei pea sind nõiaks! Mis sinu ema oli ehk mitte ei olnud, see magab ühes temaga mulla all!
TIINA (nutma purskades ja ennast ära pöörates, käsa ringutades): Ema, emakene! Sina üksi armastasid mind, miks sa ei ütelnud mulle, et elu muud ei ole, kui sajakordne surm! (Jälle Marguse poole:) Kas sa tead? Kas sa tead! Kui minu ema - kui tema - kõigeparem inimene ilma pääl - kui minu ema nõid oli, siis - olen mina ka nõid. Siis olen mina ka nõid, Margus! (Wiskab ennast kummuli puu najale ja nutab).
MARGUS (wähe aega kui uimane, siis hellalt): Tiina! Mis sa nüüd ennast waewad! Kas sind keegi on nõiaks nimetanud? Ütle kes, küll ma tal suu kinni panen. Kas sind keegi on põlanud? Kas siis meid midagi jõuab lahutada? Sinu ema õnnetu lugu? Tema hauale on ammu kastehein pääle kaswanud, kõik on niihästi kui ununud! (Murelikult:) Muidugi, kui sind mõisa ja kirikukirja panema läheme, siis see ju kõne alla tuleb, sellest mööda ei saa...
TIINA (wappub nutust).
MARGUS: Ära nüüd nuta! Tule lähme koju. Mina sind ei jäta, sa ei tea ju Tiina, ma ei mõista seda ütelda, kuidas sa mul armas oled.
TIINA (läbi nutu): Kui nad mind sinust lahutawad, (waikseinalt) kui nad seda teewad, siis...
MARGUS: Ära karda. Tule, ma pean minema, päew on juba lõunal. Isa ootab.
TIINA (silmi kuiwatades): Mine pääle, Margus, küll ma tulen järele.
(Margus wõtab Tiina õrnalt kaenla, mis see nüüd waikselt sündida laseb. Ära. Ka Tiina tahab teisele poole minema hakata, sääl astub Mari temale wastu.)
MARI (külmade silmadega): Kuhu sa lähed?
TIINA (erutatult): Sa oled siin? Sa ei ole koju läinud? Sa kuulatasid?
MARI: Jah! Ükskord ometi pidi ilmsiks saama, mis sa õige päris tahad! (Äritatult:) Ära wõrguta Margust! Mina ei lase Margust sinuga õnnetuse sisse joosta, mina ei taha mitte! Kuuled!
TIINA (haawatult): Õnnetuse sisse joosta? Mis õnnetus mina siis olen?
MARI: Wõi küsib weel! Oi, kui ilmsüüta! Salalik ja kawal, seda sa oskad! Seda sa oskasid esimesest päewast pääle, kui majasse said. Kõige otsas, mis minu oma, olid sa kahe käega kinni. Igalpool olid sa jaomees, minule ei pidanud enam midagi jääma, (kibedusega) isegi oma särgikesi pidin ma sinu selga andma! (Kaeblikult:) Isa ja ema petsid sa ära, ja nüüd... (purskab nutma).
TIINA (kohkunult): Mari! Mis sa ometi... Kõik see..!
MARI: On õige! Kes kõndis isa, ema järel nagu kutsikas? Kes jooksis juba käsku täitma, enne kui keegi suu lahti sai teha? Kes wõrgutas Margust juba maastmadalast pääle? Sina!! - Kas sa olid ka nagu teine tüdrukukene ja tundsid ka mõnest asjast häbi? Oli teile ka mõni puu kõrge ja mõni wesi sügaw? Paksust ja wedelast läksid sa poisiga läbi! Mina waatasin päält ja nutsin!
TIINA (kaastundlikult): Waene Mari!
MARI: Kelle pärast? Sinu pärast! Ja nüüd tahad sa weel seda wiimast, seda kõigewiimast! Aga - enam ma ei lase! Piinatud loomalgi lõpeb korra kannatus otsa, miks siis mitte inimesel!
TIINA (nagu enne): Ah, Mari!..
MARI (ägedalt): Ära hakka nõrgutama! Jäta Margus rahule, ja - mina waikin nagu seni!
TIINA (nagu enne, õrnalt): Oh Jumal, Mari! Mina ei saa ju parata, kui ka tahaksin! Mis siis mina selle wastu wõin, kui Marguse süda minu poole hoiab ja mitte sinu poole! Kui sina ka waikiksid, - see peab ju ikka isale ja emale teada saama, warem wõi hiljem!
MARI: Ära sega! Mõtle Pähni-palu pääle ja mis sääl sündis!
TIINA: Pähni-palu pääle?
MARI: Aasta tagasi, kui sääl nõndasama marjul olime nagu täna siin! Enam mina oma hinge ei waewa ja seda enese teada ei pea, olgu sa ka kümme korda ilma ees minu -kasuõde!
TIINA: Mis jutt see on?
MARI: Ära püüa salata, mina nägin!
TIINA (ärewil): Mis see tähendab? Mis sa nägid?
MARI: Hunt wiis Kiwesti-Kaarli warsa ära...
TIINA: Noh, mis siis? Kas seda küll ei juhtu?
MARI: Hunt olid sina!
TIINA (nagu ussist nõelatud).
MARI: Ära salga midagi, mina nägin! Sa arwad, et ma magasin? Ma olin ju küll põõsa alla maha heitnud, tuli ju küll korra nagu rammestus pääle, aga ma ei maganud, minu silmad oliwad lahti, ma olin walwel...
TIINA (kähisewa häälega): Mari! Sa oled hull!
MARI: Mina olen hull, kui ma nägin? Mina nägin, kuidas su silmad warsa wahtisiwad...
TIINA: Sellepärast, et ilus wäikene wars oli!
MARI: ... ja siis - korraga ei olnud sind enam kusagil. Ainult mära lõhkus köie otsas, kui hunt warsaga metsa jooksis! Mina nägin! Hunt olid sina! Ja - kolm päewa selle järele ei söönud sa, näkitsesid ainult toidu kallal.
TIINA (äkisti ühe sammu Mari poole astudes, metsikult): Mari!
MARI (hoolimatalt): Jaa, Mari! (Pureledes:) Ära wahi mulle niisuguste silmadega otsa, nagu tahaksid ka mind ära murda. Ma tean su silmi küll, ma nägin, kuidas sa Pähni-palus warsa wahtisid, enne kui ta wiisid! Mina sind ei karda, mind kaitseb Jumala ristike. Mis ma näinud, olen ma näinud ja kinnitan seda kas wõi kirikus altari ees!
TIINA (ülespoole tõstetud kätega): Issand halastaja päästa! Ema, nüüd on ka minu käes kord, nüüd sirutab needmine käe ka su lapse järele wälja! Igawene Jumal! Kes sa elu annad ja wõtad! Ära anna mind timuka käe alla häbistada, siin mina ägan sinu poole, sa tead, puhas sellest süüst... (Waarub ja langeb südantlõhestawalt nuttes puu alla kummuli.)
MARI (kohkunud, nõuta, vaigistades, ruttu): Tiina! Oh Jumal! Et see ka üle minu huulte tuli!.. Mina ei ütle seda ju kellegile, mina ei saa ju ometi teiseti, mina nägin seda!
TIINA (ägades): ...Lase mind surra siiasamasse, enne kui nad nüüd ka minu kallale tulewad nagu nad sinu kallale tuliwad - hukka mõistetud juba ette - ema, emakene! Miks jätsid mind ilma elama, tõugata ja tallata, ennem wiinud mu wesile, kannud kalajärile, pistnud tükk mürgi juurt mu suhu, sina kes sa tark olid ja teadsid, et õigust ega halastust ilmas ei ole, ema, ema!
(Tuulehoog läheb kohisedes läbi metsa.)